Kivistiku talukoht on sündinud tänu sisemistele protsessidele, mis said suurema hoo sisse 2011. aastal. Sellest ajast peale ei ole ma siin maailmas enam üksi ja eksinud. Igapäevaselt tunnen ma endas jumalikku kohalolu, mille vägi iga päevaga aina kasvab. Selle väega koos elama õppimine ei ole olnud lihtne. Viimasele kümnele aastale tagasi vaadates näen selgelt, et on see on olnud minna laskmise ja usaldama õppimise teekond. Meeletu tervenemise teekond. Spontaansed muutunud teadvuse seisundid on saanud argipäevaks ja pidev oma tee otsimine (ise samal ajal seda teed käies) saanud elu sisuks. Üha enam olen hakanud mõistma, et maailma kuhu ma oma sügavama olemusega sobituksin, ei ole olemas. Seega ei jäägi muud üle, kui enda ja teiste samal teel käijate rõõmuks see maailm luua. Maailm, kus kõige olulisem on olla aus iseenda ja teiste vastu. Maailm, kus kõik, mis on, on lubatud ja teadvustatud.
