Juba lapsest saati õpetatakse meile, kuidas on õige ja viisakas olla ja käituda. See õpetus sõltub paljuski meie kultuurist, soost, vanemate ja suguvõsa taustast, ühiskonnakorraldusest jt teguritest. Kui me puberteedieas oleme piisavalt mässumeelsed, siis ehk heidame mõned õpetused kõrvale ja võtame nende asemele mõned teised, mida peame endale sobivamaks. Ometigi on selleks ajaks juba selgelt juurdunud arusaam sellest, kuidas toimub enese loomine – läbi põhimõtete omaksvõtmise ja neile vastava tegutsemise. Inimese 20ndates eluaastates toimub asjade normaalse kulgemise korral isiksuse ja küllaltki selgete piiridega minapildi väljakujunemine. Seda protsessi peetakse inimese normaalseks psühholoogiliseks arenguks.
Ja tõepoolest – selge minapilt annab teatud turvalisuse maailmas tegutsemisel. Teades, millised on sinu huvid ja kuidas sa enamikus olukordades käitud, on sul endal suhteliselt lihtne langetada otsuseid ja teisedki tunnevad end sinu seltskonnas turvaliselt. Kui elu kulgeb ladusalt, siis pole ehk põhjustki hakata oma minapildis ja põhimõtetes kahtlema. Kui aga minapilt on liiga nõrk karmis maailmas oma koha eest võitlemiseks, või suudab mõni ootamatu ja raske elusündmus sinu arusaamad elust ja iseendast purustada, siis seisab inimene ihuüksi raskete eksistentsiaalsete küsimuste ees. Kes ma olen? Kas ma olengi lihtsalt üks eksitus jumalikus plaanis? Kuidas edasi elada, kui kõik millesse ma uskusin, on purunenud?
Täiskasvanuna uue isiksuse väljakundamine nõuab väga suurt pingutust ja omajagu aega. Lihtsaim tee on võtta omaks ohvrimentaliteet ja hakatagi pidama end maailma suurimaks ebaõnnestujaks. Kui selline lahendus aga ei rahulda, on veel teinegi võimalus – loobuda uue minapildi loomisest ja püüda elada üks päev korraga, tegutsedes igat olukorda eraldi hinnates, mitte oma mentaalsest minapildist lähtuvalt. See on reaalne võimalus, aga võib esialgu tekitada väga suurt ärevust ja ebamugavust, kuna see on elamine ja liikumine täielikus teadmatuses. Kui varem sa teadsid, kes sa oled ja kuidas käitud, siis nüüd võid sa olla igal hetkel uus inimene ning sa ei saa iial ette teada, kuidas sa järgmisel hetkel käitud, mida ütled või teed. Mäletan hästi, kuidas mul ca 8 aastat tagasi töökoosolekul kolleegi ettekannet kuulates üks hea teemaga seotud anekdoot meelde tuli. Kuna viibisin rangelt akadeemilises seltskonnas, siis otsustasin, et ei jumala eest – kohe kindlasti ei hakka ma seda rumalat anekdooti rääkima. Ammugi veel, kuna ma pidasin end väga halvaks lugude jutustajaks. Ja nii kui ettekanne oli lõppenud, tõstsin ma kommentaariks käe ja rääkisin selle anekdoodi. Olin omaenese käitumisest täiesti šokeeritud, aga samas nägin, et midagi halba ei juhtunud. Kõik muigasid ja koosolek jätkus.
Kui sa oled otsustanud, et ei lase end lõplikult psühhiaatria patsiendiks vormistada, kuluvad tõenäoliselt mõned aastad, enne kui sa oma uue eksisteerimisviisiga harjud. See protsess on justkui taassünd, mille käigus sa leinad ja lõpuks loobud oma vana mina külge klammerdumisest ja võtad vastu oma täiesti uue, määramatu ja müstilise olemuse.
Kui sul jagub usku, et sa ei ole vaid jumalik äpardus, õpid sa samm-sammult elama ilma minapildita. Selle protsessi käigus kujuneb sinust täiesti uus inimene, kes elab maailmas vabana ja leiab igas olukorras kõige õigema tegutsemisviisi. Ilma piiratud minapildita, saad sa oma kasutusse tohutu jõu, võimed ja teadmised, millest sa poleks osanud varem unistadagi. Nõnda avaldub sinu tõeline Mina. Maisest ebaõnnestumisest võib saada uks uude maailma, kus sa ei ole enam teistest eraldatud piiratud omadustega isiksus, vaid tõeline, vaba ja võimas Inimene.
© Kristi Liiv