Varem või hiljem jõuab iga inimene oma teekonnal küsimuseni „Kes ma olen?“. See tähendab, et sügaval sisimas on tärganud kahtlus, et sa ei ole siiski ainult lihast ja luust mõistuse ja tunnetega olend, kes ühel päeval sündis ja ühel päeval sureb. See on oluline hetk, mil kogu sinu olemus hakkab justkui teisipidi tööle. Kui varem oli sinu eesmärgiks füüsiline hea olu, soo jätkamine ja raha teenimine, siis nüüd hakkavad kõik need elu aspektid oma tähtsust kaotama. See ei tähenda, et sa heidaks need elu aspektid sootuks kõrvale. See tähendab vaid seda, et sa ei pühenda enam oma tähelepanu jäägitult elu füüsilise poole teenimisele.
Hakates otsima oma elu sügavamat tähendust ja mõõdet satud sa esmalt suure tõenäosusega suurde segadusse. Avalikust ruumist leiab otsija lõpmatul hulgal selgeltnägijaid, ususekte, terapeute, spirituaalseid õpetajaid, nõidasid ja tervendajaid. Nad kõik pakuvad midagi, mis peaks justkui viima inimese uuele vaimsele tasandile, tooma suuremat rõõmu ja elujõudu. Kõigi nende imetegijatega kokku puutumine võibki tuua teataval hulgal uusi kogemusi ja teadmisi, mis võivad mingiks ajaks otsija püüdlusi rahuldada. Intelligentne inimene taipab aga peagi, et nende kogemuste hankimine sellisel teel ei ole jätkusuutlik. Esiteks on nende mõju küllaltki lühiajaline ja teiseks hakkab nende teenuste pidev sisse ostmine varem või hiljem ka rahakoti peale.
Tegelikult seisneb kogu spirituaalne areng iseseisvuse ja sellest tuleneva vabaduse järk-järgulisel kasvamisel. Seetõttu tasub olla äärmiselt valvas kõigi hea- ja imetegijate suhtes, kes soovivad sind iga hinna eest aidata, lubavad õnne, rikkust ja igavest heaolu. Nende kavatsused võivad olla siirad, aga arusaam elu kõrgematest seadustest võib olla puudulik.
Intuitiivselt otsime me kõik hingerahu ja elurõõmu. Samas on selge, et need asjad peaksid olema meile sünniõigusena tagatud. Õnn ei tohiks olla midagi sellist, mis tuleb välja teenida. Sellisel juhul viib loogiline arutelu arusaamani, et on midagi, mis takistab meil meie loomuomast õnnetunnet tajumast. Seega tuleks tegeleda eelkõige takistuste eemaldamisega, mitte õnnetunde tekitamisega. Paraku langeme me kõik aeg-ajalt eksituse ohvriks ja püüame ise oma eluõnne „tootma“ hakata. Kes püüdleb selle poole läbi suhete, kes karjääri, kes läbi rahateenimise, kes läbi teadmiste ja kogemuste omandamise, kes läbi kristalli- ja loitsumaagia. Kõik need püüdlused tunduvad täiesti õilsad ja õigustatud, aga ei vii iial sihile. Isegi kui õnnestub oma eesmärgid mingil määral saavutada, ei suuda see inimese hinge sügavustes mitte midagi muuta. Eesmärgiks seatud sisemine rahulolu ja õnnetunne jäävad kättesaamatuks.
Seega saab ühel hetkel selgeks, et olukord on lootusetu – inimene ei suuda oma tegutsemisega iseennast aidata. Sisemine tühjus ja mõttetuse tunne jäävad püsima sõltumata inimese elu välistest asjaoludest.
Lõpuks on oled sa ühel või teisel viisil sunnitud pöörduma oma nõrkuste ja hirmude poole. Ja just siin algab tõeline vaimne teekond. Läbi oma sisemiste sasipundarde lahti harutamise vabaneb eluenergia, mis justkui valgusena muudab järk-järgult nähtavaks kogu sinu sisemuse ja näitab kätte õige suuna välisel teekonnal. See on teekond, mis nõuab sinult täielikku ausust, ennastsalgavat julgust ja lõputult õrnust. Mida sügavamale oma sisemisse põrgusse oled sa nõus kaevuma, seda enam avaldavad end kõrgemad sfäärid, kus elu kulgeb kergelt ja muretult nagu lapsemäng. Sinu rolliks sellel teekonnal on muuta end võimalikult avatuks ja haavatavaks ning sündmuste lahti rullumisel jääda neutraalseks pealtvaatajaks. Sellisena leiad sa taaskord oma õige koha ja rolli mõõtmatus eksistentsis.
© Kristi Liiv