Meie igapäevane elu on peamiselt seotud enda füüsilise ja emotsionaalse toimetuleku tagamisega. Elu laiem perspektiiv unustatakse mõneks ajaks sootuks, kuni saabub vaiksem eluperiood või mõni õnnetus, mis tuletab meelde kui habras ja haavatav on meie füüsiline ja psühholoogiline eksistents. Lühidalt öeldes kaotame me kõik siia ilma sündides mõneks ajaks või isegi kogu eluks oma eksistentsiaalse dimensiooni tajumise võime ja pühendume kogu oma ihu ja hingega füüsilise olemasolu teenimisele.
Praegusel ajal tunnetab aga üha suurem hulk inimesi, et füüsilise heaolu teenimine ei rahulda neid enam. Me elame materiaalses ja emotsionaalses mõttes stabiilsemalt ja paremini kui kunagi varem, mis avab suurepärase võimaluse hakata avastama elu sügavamaid dimensioone. Olukorra teeb keerukaks asjaolu, et puudub igasugune arusaamine, mis need sügavamad dimensioonid on, kas nad üldse eksisteerivad ja kuidas neile ligi pääseda.
Kel aga tahtmist ja julgust jagub, võiks alustada lihtsatest praktikatest, mis aitavad valmistada ette õiget pinnast elu eksistentsiaalse mõõtmega kohtumiseks. Olgu siinkohal öeldud, et inimene ise ei saa eksistentsiaalsesse mõõtmesse siseneda. Eksistentsiaalne dimensioon avaneb sinus, kui sa lood sobivad tingimused.
Järgnevalt kirjeldan kolm lihtsat praktikat, mis muudavad sind eksistentsiaalsele dimensioonile avatumaks.
1. Tähistaevasse vaatamine.
Pimedad talveööd on ideaalne võimalus minna välja, ajada pea kuklasse ja lihtsalt vaadata lõputusse. See on igavik ise, mis sulle sealt vastu vaatab. See on piiritu eksistents, milles sina oled vaid imeväike tolmukübe. Oma inimliku eksistentsi olematu tähtsuse tajumine ja omaks võtmine on võtmeks, et kõrgem dimensioon saaks sinus avaneda.
2. Oma füüsilise keha surelikkuse teadvustamine.
Me kõik teame, et oleme sündinud ja ühel päeval sureme. Ometigi ei ole see teadmine meis igapäevaselt nö aktiivne. Me elame nagu kõik meie tegemised ja elusündmused omaksid absoluutset tähtsust. See on moondunud reaalsustaju. Mõistes, et meie inimlik eksistents on ajutine, lõpetame liigse tähelepanu ja energia suunamise oma füüsiliste ja psühholoogiliste vajaduste teenimisse.
Esimene praktika: Õhtul enne magama jäämist voodis lebades proovi endale teadvustada, et tegelikult on sinu voodis luukere. Katsu oma kätega oma nägu, kompa silmakoobaste servi ja lõualuu joont. Katsu oma sõrmeluid ja roideid. Luukere sinu voodis on reaalsus. Praegu pikutab ta sinu voodis, mõne aja pärast aga kuskil mulla all. Kui sa suudad reaalsusega mingisugusegi kontakti saavutada, siis sa tajud selgelt, et sa ei ole see luukere ega miski muu selle juurde kuuluv.
Teine praktika: Olen täheldanud, et maaelust ja loodusest võõrandunud inimesed tajuvad surma hirmutavama ja ebaloomulikumana kui maainimesed. Kontakt maa ja mullaga säilitab inimeses teadlikkuse oma surelikkusest. Seega pista võimalikult tihti oma käed mulda, kaeva ja istuta midagi. Kui endal aiamaa puudub, mine maal elavatele sugulastele appi kartulit panema või osale talgutel.
3. Leia endale oma pühapaik.
Pühapaik on koht, kus sa tunned, et aeg on peatunud ja sind ümbritseb mingi eriline pühalik ja vaikne atmosfäär. See on koht, kus sa tunned end tõeliselt kodus ilma, et sa selleks ise midagi tegema peaksid. See võib olla koht looduses, mõne konkreetse puu, kivi või järve juures. Samas võib see olla ka kirik või sinu eriline pargipink, kus sa tunned, et võid lihtsalt olla. See on koht, kus sa tunned end turvaliselt ja saad vajadusel ka peatäie nutta (isegi kui sa täpselt ei tea, mis su hinge parasjagu vaevab). Kui sul sellist kohta veel ei ole, siis soovitan lihtsalt omapäi ümbruskonda avastama minna ja küllap mõne aja pärast intuitsioon su selle õige koha juurde juhatab. Samas ei tohiks oma pühapaika liigselt kiinduda. Üks koht võib sind teenida korra või isegi aastaid, aga tuleb meeles pidada, et elu on pidevas muutumises ja tegelikult on sinu jaoks alati ja igal pool olemas koht, kus sa saad end turvaliselt tunda.
© Kristi Liiv
https://draakonjadelfiin.ee/kristi-toetuba/