Loodus ja vaimne areng

Eestlastele on loodus justkui pühakoda, kus käiakse vaimu virgutamas ja meeli rahustamas. Üldjuhul ei oska me ise oma looduselembust ja selle tähendust oma elus isegi märgata. Meie kevadised toimetused aias, rändlindude tervitamine, kasemahla laskmine, puude lõhkumine, lõkke tegemine ja seenelkäimine on elu loomulik osa. Niisama kui meile loomulikud, tunduvad need toimetused kahtlaste ja isegi ohtlikena teistest kultuuridest inimestele, kelle otsene ja isiklik side loodusega on ammu katkenud. Meenutan muigega mitmeid intsidente, kus minu Lääne-Euroopast pärit tuttavad on minu igapäevaste toimetuste suhtes tugevat umbusku avaldanud. Näiteks on ühe keskmise sakslase jaoks seenelkäik samavõrra ohtlik kui allikast vee joomine või oma koduaias lõkke tegemine. Minu teooria sellest, et mustikal käies on igati õigustatud, et mustikate vastu kingin ma mõned grammid oma verest sääskedele, on isegi paljudele eestlastele vastuvõetamatu. Aga kas lisaks igapäevasele ihu ja hinge toitmisele on meil lootust loodusest ka vaimse arengu teel käies abi ja toetust leida?       

Teatud piirini vajab inimene iseenda olemuse nägemiseks peegleid. Mingil kummalisel kombel on inimene iseenda suhtes justkui pime. Eks ole ju tõsi, et me kõik oleme justkui selgeltnägijad kui on vaja tabada teiste puudusi, kuid enda puuduste suhtes oleme tihti täielikus teadmatuses. Vaimne areng seisneb oma tegeliku loomuliku loomuse äratundmises ja valest loomusest loobumises. Oma valeloomuse ja puuduste äratundmisel on meile teised inimesed suurepäraseks abimeheks. Pane vaid tähele, mis sulle teiste juures silma ja hinge kriibib ja võid olla kindel, et sa oled näinud iseenda pahupoolt. Sinu valeloomus usub, et omistades enda puudused teistele, saad sa neist vabaks. Loomulikult see nõnda ei ole. Sel moel sa vaid väldid enda puuduste teadvustamist ja seeläbi tagad nende püsimise enda energiaväljas. Iga kord kui sa tunned kellegi suhtes kriitikatulva kerkimas, pööra koheselt pilk iseendasse ja imed hakkavad juhtuma. Tõenäoliselt taipad peagi, et sinu poolt tajutavaid puudusi pole teises üldse või muutuvad need lihtsalt ebaoluliseks. Küll aga võid sa olles pilgu endasse pööranud näha hirmuäratavaid musti varje, pahelisust, deemoneid ja ehk isegi vanakuradit ennast iseendas. Kuid ära heida meelt! Sinu vankumatu tähelepanu valguses nad ühel hetkel lihtsalt haihtuvad. Sa mõistad peagi, et kõik puudused nii sinus kui kõigis teistes oli vaid halb unenägu. Seega, kuigi enamus meist otsib suhetest õnne ja õndsust, on suhted vaimses perspektiivis pigem suurepäraseks vahendiks sinu sisemise varjupoole teadvustamisel. Teavalik õnn ja sügav sisemine rahulolu ei ole praegusel hetkel maistes inimsuhetes realistlik ootus.  

Küll aga leidub Maal veel loodust, mis on võimeline meie kõrgemat loomust peegeldama. Just metsikus looduses valitseb see kummaline inimmõistusele hoomamatu harmoonia. Elu ja surm käivad looduses käsikäes justkui parimad sõbrad. Loodusmetsas ringi vaadates ei ole võimalik eristada elavat ja surnut. Mahalangenud puutüvel on juba tärganud uued noored puud ja isegi korjused kihavad elust. Ükski lind ei tunne muret, kas tema lauluhääl on ikka kõige ilusam ja valjem. Igaüks annab lihtsalt oma parima. Looduses on ruumi tohutul hulgal erinevustele, võitudele ja kaotustele, konfliktidele ja koostööle. Ja ometigi elab kogu loodus imelises inimsilmale ja -mõistusele hoomamatus harmoonias. Eestlastena on meil olemas kuues meel, mis võimaldab seda harmooniat tajuda. Olles looduse imelise loomuse tunnistajaks, on vaid aja küsimus, millal sa taipad, et ka sinus peab olemas olema see sama imeline harmoonia. Ei ole ju lihtsalt mõeldav, et looja oleks loonud niivõrd imelise looduse ja kogu selle ilu valitsejateks määranud rumalad, pahatahtlikud, nõrgad ja abitud inimesed. Nõnda saab loodusest peegel, mille abil avastad samm-sammult oma tõelise jumaliku loomuse.   

© Kristi Liiv

×
×

Cart