Egoistlikus arengufaasis inimene kasvab läbi enamaks saamise. Ta omandab uusi teadmisi, oskusi, tutvusi ja kogemusi, misläbi kasvab tema enesekindlus ja enesehinnang. Ühel hetkel võid sa aga tunda, et enamaks saamine ei paku enam rahuldust. Sa oled jõudnud oma isikliku arengu tippu, kuid siiski sa tunned, et midagi on sinu elust puudu. Kõik sinu varasemad pingutused ja eesmärgid paistavad ühtäkki tühistena, kuna need ei ole antud loodetud sisemist rahulolu. Sa oled ehitanud uhke torni, mille tipus asuvas kuldses vangitornis sa nüüd üksinda kükitad. See on paradoksaalne olukord, mis tõukab inimese eksistentsiaalsesse kriisi.
Olles kord oma enesekeskse arengu tipul ära käinud, algab tundmatu teekond teadmata suunas. Alguses ei pruugi sa teada mitte midagi peale selle, et sa ei saa enam endist viisi edasi elada. Selleks hetkeks on midagi sinu sees juba lõplikult muutunud. Sinus on tärganud sisemine teadmine, et selles elus peab olema midagi enamat kui eneseareng. Siinkohal pean ma sõna „eneseareng“ kasutades silmas isiksuse arengut. Sel hetkel kui sa mõistad, et Sinu isiklik areng ei ole toonud sulle oodatud sisemist rahulolu ja tasakaalu, algab vaimne areng, mis on oma olemuselt risti vastupidine isiklikule arengule.
Kogu vaimse arengu protsess on oma olemuselt negatiivne, lammutav. Sinu vaimne olemus ei pea arenema, see on juba täiuslik. Aga selleks, et see mõõde sinus saaks avaneda, tuleb sul lahti lasta kõigest, mida oled paljude elude jooksul enda ümber ja peale kuhjanud. Sul tuleb loobuda kõigest, mida oled seni kalliks ja hinnaliseks pidanud – teadmistest, suhetest, rahast, voorustest. Ja sul tuleb loobuda ka kõigest sellest, mida oled hukka mõistnud ja põlastanud – oma hirmudest, vihast ja valust. Siinkohal on vajalik mõista, et loobumine ei tähenda, et sul neile asjadele enam iial ligipääsu ei ole. Otse vastupidi. Olles need kord kõrvale asetanud, on sinu käed vabamad kui iial varem, et õigel hetkel kõigi nende eluaspektidega kõige sobivamal viisil toimetada.
Kui sa kord juba oled vaimse arengu teele astunud, siis alguses võib sinu sisemuses toimuv tunduda väga julm ja ebaõiglane. Kogu sinu arusaam endast ja elust variseb mühinal kokku ja tundub, et sa oled kaotamas kõike, mida oled väärtuslikuks pidanud. Sinu unistused, sinu oskused, sinu teadmised, sinu kiindumused, sinu headus, sinu valu… See kõik kaotab oma võlu ja sära ning asendub õõnsa tühjusega. Aga varu vaid hetkeks kannatust ja õige pea sa näed, et sinu isiksuse varemetest tõuseb uus elu ja energia nagu külmunud maapinnast tärkavad kevadel värsked elujõust pakatavad taimed.
© Kristi Liiv