Armastus on ilus tunne, mis teeb head nii selle andjale kui saajale. Lapseeas armastusest ilmajäämine põhjustab väga raskeid tagajärgi. Selline inimene ei ole täiskasvanuna võimeline ise armastama, ega tunne ära ka teiste poolt talle pakutavat armastust. Tema jaoks on maailm pime ja parimal juhul lihtsalt mõttetu paik. Halvemal juhul tajub ta kõike ümbritsevat vaenulikuna, sõltumata sellest, kas teda ümbritsevad inimesed kohtlevad teda hästi või halvasti. Lapseeas piisavalt armastust kogenud inimesel kujuneb välja välistest asjaoludest sõltumatu, tugev ja samas paindlik Mina-tunne. Seega on armastuse kogemine hädavajalik inimese normaalseks arenguks lapsest täiskasvanuks. Õnneks ei ole maailm enamasti must-valge ja enamus meist on kogenud nii armastust kui sellest ilmajäämist. Seeläbi on meist arenenud vähemasti teatud tingimustel armastamisvõimelised psühholoogiliselt enam-vähem stabiilsed täiskasvanud.
Usun, et enamus selle kirjutise lugejatest tunnevad, et nad kuuluvad just viimati kirjeldatud psühholoogilisse rühma. Arvestades kui keerukas on elu Maal füüsilises eksistentsis, siis on võime armastada juba iseenesest suur saavutus. Paljudele on just nende armastamise võime parimaks suunanäitajaks, kuidas nii välises elus kui vaimses plaanis kõige kiiremini edasi liikuda. Nõnda otsitakse endale seda kõige ideaalsemat partnerit, kõige südamelähedasemat tööd ja kõige paremaid koolitusi oma südametšakra avamiseks. Oma partnerit, vanemaid ja lapsi püütakse armastada maksimaalselt tingimusteta. See teekond armastuse lainetel on ilus ja meeliülendav. Kuigi vaimses plaanis võib üleni armastusest pulbitsev inimene olla tõsiselt tasakaalust väljas ja varem või hiljem näitab ka elu, et armastus ei võida alati kurjust ja ei ava elus kõiki uksi, siis ei ole oma armastusemuskli treenimine siiski asjatu töö.
Ühel hetkel, kui sa oled õppinud armastama ja aktsepteerima kõike ja kõiki enda ümber, saabub aeg, kui sa küsid endalt – aga kas ma iseennast suudan samamoodi tingimusteta armastada? Kas ma suudan andestada endale oma koledad ja kurjad mõtted ja tunded? Nõrkused ja ebaõnnestumised? Kas minu armastus on tõeline?
Tõe hetk saabub just siis, kui elu ei lähe nii nagu planeeritud. Imeinimesi pole olemas ja mida suuremad on olnud ootused ja unistused, seda suurem saab olema pettumus, kui ei suudeta oma ootuste kõrguselt lennata. Halvimal juhul kukud sa oma õhulossidest kolinal tagasi maa peale. Vaimses plaanis võid sa olla täiesti hävinud. Just nüüd on aeg endalt küsida, mis sai sinu suurest südamest? Kas see oligi vaid illusioon, mis purunes koos sinu unistustega? Kui sa tõesti soovid neile küsimustele vastust leida, siis avastad peagi, et armastus sinu südames on siiski veel alles. Kasvõi ainult mälestusena, ideena. Sa tead, et suudad olla armastav. Ja just nüüd on aeg suunata kogu oma armastamise võime iseenda poole. Alguses võib see olla väga raske ja kummaline. Niivõrd oleme me harjunud saama armastust väljastpoolt. Aga proovi! Kui sul on raske, võta endal käest kinni. Hoia oma kätt nagu oma parima sõbra oma. Silita oma õlga. Naerata iseendale. Kinnita endale, et sa oled valmis olema endale toeks nii kaua kui tarvis. Kirjuta endale armastuskirju! Talita täpselt nii nagu sa talitaksid oma armastatut, vanemat või last raskel hetkel toetades.
Kui empaatiast saab sinu esmane reaktsioon iseenda nõrkust märgates, oled sa jõudnud vaimse küpsuseni. Nõnda lapid sa piste-piste haaval kokku kõik oma hingehaavad ja sinust saab terviklik, armastav ja õiglane Inimene.
© Kristi Liiv