Inimese vaimset arengut võib pidada evolutsiooni vabatahtlikuks jätkuks. Erinevalt bioloogilistest protsessidest sõltub see täielikult inimese tahtest. Kedagi ei saa sundida arenema. See protsess on täielikult vabatahtlik. Ja milles siis seisneb vaimne areng? Kuidas saab inimene ise või teda ümbritsevad aru, et ta on vaimselt edasi arenema hakanud?
Esiteks tuleb mõista, et vaimne areng ei toimu üldjuhul suure pauguga ja üleöö. Pigem on tegemist loomuliku kasvamise protsessiga, mis on võrreldav puu kasvamisega looduslikus metsas. Selleks, et puu kasvaks, on vaja luua sobivad tingimused ning eemaldada takistused. Samamoodi eeldab inimese vaimne areng, et tema psüühikas on tekkinud vaba ruumi, milles vaimsuse seeme saaks idanema hakata.
Teiseks on vaja energiat – mida rohkem, seda parem! Kust saab inimene oma energia? Inimene on oma olemuselt eluenergia kanal. Küsimus seisneb vaid selles, kui palju energiat me kanaldada suudame. Siin on teatud kaasasündinud erinevused, aga üldjuhul on inimesel võimalus oma energia läbilaskevõimet ise suurendada või vähendada. Igasugune loomulike impulsside mahasurumine tekitab energiakanalites blokeeringuid. Kõige suuremat kahju teeb oma seksuaaltungi mahasurumine. Inimene, kes ei ole oma keha ja seksuaalsusega heas kontaktis, ei jõua vaimsel teel kuigi kaugele. Sellise inimese kogemused oma energia juhtimisel ja maandamisel on puudulikud ning seetõttu tooks järsk energia pealevool tema ellu vaid hirmu ja kaost. Oma seksuaalenergia tundmine ja juhtimine on justkui vaimse arengu eelkool. Ilma selleta päris kooli ei saa. Lisaks seksuaalsusele tekitab tõsiseid blokeeringuid ka emotsioonide mahasurumine.
Kui inimene on saavutanud teatava võimekuse oma seksuaalsuse ja emotsioonidega toimetulekul (see tähendab nende impulsside teadlikku juhtimist, mitte mahasurumist), on ta energeetiliselt valmis kõrgemaid “energiadoose” vastu võtma. See, kas see ka päriselt juhtub, sõltub aga tema tahtest. Kui puudub huvi elu kõrgemate dimensioonide vastu, siis võib potentsiaal veel pikkadeks aastateks kasutamata jääda.
Kui nüüd aga selline energeetiliselt aktiivses olekus inimene asub mediteerima, st peatab mingiks ajaks välise tegevuse, hakkab energia inimese sisemuses ringi kolistama. Suure tõenäosusega aktiveerub esmajärjekorras inimese mõttemeel. Sellest ei maksa end heidutada lasta. Energia on nagu elekter, mis on samaaegselt võimeline panema masina tööle ja seda ka valgustama. Teadvuse valgusesse toodud mõttemeele vaatlemine on väga oluline etapp vaimse arengu teel.
Oma mõtete ja tunnete vaatlemise võimekuse kasvades hakkab energia pealevool vaikselt kasvama, kuni saabub murdehetk. Energeetiliselt toimub sellel hetkel sinu vaimne sünd – mõttemeel ja teadvus eralduvad. See ei ole enam vaimne kogemus, vaid jäädav muutus sinu sisemises struktuuris. Kui varem olid sa oma mõttemeelega vähemalt teatud osas samastunud, siis nüüd näed sa selgesti, et mõtted on vaid mõtted ja neil ei ole sinu tõelise olemusega mitte midagi pistmist. Mõte on nagu käsi või jalg, mida sa saad kasutada, mis ei ole aga mingilgi moel sinu olemuse kese ja sisu. Puu kasvamise metafooris on selles etapis idu seemnekoorest välja murdnud. Nii tema ise kui maailm tema ümber on tundmatuseni muutunud.
Arusaadavalt tekitab uus olukord suurt hirmu ja ebakindlust. Sel hetkel on ülioluline, et inimene oleks oma kehaga heas kontaktis ning suudaks ajutist vaimset ebastabiilsust keha stabiilsusega kompenseerida.
Olles muutunud olukorraga harjunud, tõeline vaimne teekond alles algab. Kuna nüüd asub sinu kese neutraalses vaatlejas, oled sa nö kaitstud. Seda vaatlejat ei puuduta mitte ükski mõte ega emotsioon. Nüüd alles hakkab eluenergia sinus voolama. Tõenäoliselt toimub see esialgu mõnetunniste või -päevaste atakkidena. Sel ajal oled sa äärmiselt energiline ja sõltuvalt oma harjumustest võid tunda tungivat soovi seda energiat mõne tegevuse kaudu nö maha raputada. Aja jooksul saad sa aga aru, et see ei toimi. Seda energiat paistab olevat lihtsalt lõputult. Sa võid end füüsiliselt ära väsitada, aga psüühikas oleks justkui endiselt kõik lambid maksimum võimsusele keeratud. Selles kriiskavas valguses algab sinu sisemine puhastumine, mille käigus muutuvad nähtavaks kõik aegade jooksul sinu alateadvusse surutud kogemused. Ja mida puhtamaks saab sinu alateadvus, seda enam avalduvad sinus ka elu kõrgemad dimensioonid. Sinus areneb sisemise teadmise võime, misläbi muutub väline elu lihtsaks ja iseenesest mõistetavaks. Nagu puu ei küsi, mis suunas ta peaks oma oksa kasvatama, nõnda tead ka sina justkui iseenesest, mis suunas peaksid oma elus liikuma. Sinust saab autonoomne isiksus, kelle elu ja heaolu ei sõltu enam teistest inimestest ja välistest tingimustest.
© Kristi Liiv