Kas sa mäletad?

Eesti ja paljude teiste rahvaste muinasjuttudes on tavaline, et peategelane elab rasket ja kannatusterohket elu ning otsustab viimaks põgeneda ja laiast maailmast paremat elu otsima minna. Oma otsingutel satub peategelane tihti imelistesse maailmadesse, mida valitsevad heasüdamlikud haldjad ja kus millestki pole kunagi puudus. Enamus natukenegi psühholoogiateadust uurinud inimesi tunneb sellistes lugudes ära fantaasia, millesse põgenedes on eestlane proovinud oma rasket orjapõlve kergendada. Aga kas ehk on nendes lugudes siiski veel midagi enamat peidus?

Olin ehk napilt kooliealiseks saanud kui olime ühel ilusal suvepäeval sõpradega jälle matkama läinud. Ühel hetkel olin ma millegipärast üksi jäänud ja jalutasin mööda metsateed eemal paistva lagendiku poole. Olles metsaraja lõppu jõudnud avanes mulle väga kummaline vaatepilt, mis on tänaseni väga selgelt minu mälupildis alles. Päikeseküllasel lagendikul asus kummaline talu, mille õuel askeldasid hääletult valgetes riietes puust aiakärudega mehed. Kogu stseen oli kaetud müstilise rahu ja vaikusega. Seisin vaikselt vaid hetke, et toimuvat tunnistada ja pistsin seejärel jooksu, et oma sõbrad üles otsida ja neile nähtust jutustada. Mäletan, et tahtsin veel korduvalt sinna tagasi minna, et veenduda, kas see kummaline talu tõepoolest seal metsade taga asub. Kas ma sinna ka tagasi läksin, seda enam ei mäleta. Juhtunule tagasi vaadates olen üsnagi kindel, et seda müstilist talu seal metsa sees ei ole täna ja ei ole ka kunagi varem olnud. Täna näen kogetut aga hoopis teisest perspektiivist kui kunagi varem.

Kummalised nägemused ilmsi või unes, deja vu jt muutunud teadvuse seisundis avalduvad kogemused võivad olla pilguheit teistesse dimensioonidesse ja aegadesse. Kõige väärtuslikumad on just spontaansed kogemused, kuna nende puhul on väiksem tõenäosus, et tegemist on sinu fantaasiamaailma sünnitistega. Visuaalse pildi kõrval kaasneb taoliste kogemustega teatud eriline tunne, mida iseloomustab kogu sündmustikku läbiv selgelt tajutav vaikus ja pühadus. Ära jäta selliseid hetki oma elus tähelepanuta. Need hetked meenutavad sulle, et sinu igapäevane elu ja maailm milles elad ei ole ainus reaalsus. Me kõik oleme teispoolsusest tulnud ja seetõttu ei ole teised maailmad kellelegi meist täiesti võõrad. Küll aga on maine elu oma ülitugevate energiatega meie psüühika sedavõrd üleujutanud, et õrnemate maailmade mälestused on peaaegu täielikult kustunud. Hetkedel kui sinu hing on kerge, rõõmus ja muretu, võivad siiski killukesed unustatud maailmadest sinuni jõuda. Ja mida rohkem neid kogemusi kuhjub, seda enam hakkab sinu hinge närima kahtlus, et peab olema midagi enamat kui see füüsiline maailm, mida me oma silmaga näeme ja käega katsuda saame. Tärkab igatsus, mis viib sind rännakule iseenda sisse – ainsasse paika siin maailmas, kus sa võid leida ühenduse igavese rahu ja rõõmuga.        

© Kristi Liiv

×
×

Cart