Ole ise oma saatuse looja!

Tartu rahulepingu 100. aastapäeva puhul on sobilik mõelda ka oma enda isiklikule vabadusele. Mil määral me oma esivanemate vere hinnaga kätte võidetud vabadust kasutame? Kas päevast-päeva tööl käimine ja õhtuti diivanil vedelemine on vabadus? Mis takistab meil oma vabadust praktiseerimast?

Normaalses keskkonnas kasvades usub iga laps ja nooruk, et tema jaoks on elus kõik uksed valla – olgu sinu unistuseks töötada loomaarstina, saada edukaks ärimeheks või rajada armastav ja soe kodu. Paraku kipub juba 20ndates eluaastates raugema nii usk teiste toetusse kui iseenda võimetesse. Tihti kulub suur osa inimese tähelepanust ja energiast isiklike suhete loomisele ja hoidmisele. Aga isegi kui välised asjaolud (nt isiklikud suhted) on toetavad, võivad ilmneda sisemised subjektiivsed takistused – neist enamlevinud on motivatsiooni- ja energiapuudus. Iga inimene, kel on vähegi loogilise mõtlemise võimet, näeb selgesti, et tänasel päeval ei takista meid oma unistuste realiseerimisel mitte materiaalsed või poliitilised tegurid, vaid eelkõige subjektiivsed asjaolud nagu hirmud, ebakindlus, alaväärsustunne, motivatsiooni- ja ajapuudus.

Mitte kunagi maailma ajaloos ei ole meil olnud nii palju vabadust kui praegu. Seda nii isikliku elu üle otsustamisel kui oma tegevusala valikul. Kõik uksed on tõepoolest valla! Aga inimese psüühika on kujunenud teistsuguses maailmas ja ei ole koheselt valmis nii suurt vabadust ja vastutust vastu võtma. Ikka veel hoiame kinni oma hirmudest ja aegunud moraalinormidest, mis sunnivad meid iga päev samu radu käima ning rahulduma selle vähesega, mis meile antakse. Vabadus nõuab, et me igal eluhetkel ise oma elu üle otsustaksime! Vabadus nõuab hoopis teistsugust psüühikat, kui see, mis me oleme oma esivanematelt pärinud.

Seega nõuab oma vabaduse realiseerimine alustuseks suurt lammutustööd – tahet oma sisemised takistused lõhkuda. Alustuseks tuleks hakata oma soove märkama ja tõsiselt võtma. Oma soovide äratundmine ja neisse tõsiselt suhtumine on tihti eriti raske just naistele. See nõuab teatud agressiivsust. See on enesekehtestamine nii enda sees kui suhetes teistega. Ei maksa oodata, et keegi teine sinu vabaduse eest võitlema hakkab. Seda ei juhtu. Teistele võivad sinu vabadusepüüdlused pigem vastumeelsed olla, kuna varitseb sinu ajast, energiast ja tähelepanust ilmajäämise oht.

Vabaduse poole püüdleva inimese peamine tööriist on tema tahe. Mitte soovimine ega unistamine, vaid tahe. See on selge ja kindel teadmine sellest, milline inimene sa tahad olla ja millist elu tahad elada. Alustuseks piisab ka sellest, kui sa tead, milline inimene sa kindlasti olla ei taha. Tahe ei ole agressiivne, kuid võib sellisena näida oma otsekohesuse ja sirgjoonelisuse tõttu. Tahe on vankumatu. Isegi kui sa oled täna nõrk ja ei suuda oma elu soovitud suunas juhtida, siis homme tõused sa üles ja liigud edasi. Sa aktsepteerid elu sellisena nagu see on, aga ei loobu oma unistustest kergekäeliselt. Vaimne areng ei ole midagi muud kui sisemine vabadusvõitlus, mille ühel poolel on sinu tahe ja teisel kõik sinu nõrkused, mugavus ja harjumused. Kui alguses võib olukord tunduda lootusetu, siis ära anna alla. Sinu tahte jõud võib tunduda väike, kuid iga väikese võiduga muutud sa tugevamaks – ja vabamaks.

© Kristi Liiv

×
×

Cart