Ilmselt on paljud kuulnud Buddha kuldse kesktee õpetusest, mis manitseb inimest mõõdukusele kõiges, mida ta teeb. Kuigi ma mõistan selle õpetuse sisu ja teatud eluvaldkondades seda ka järgin, on kõik minu isiklikud arenguhüpped toimunud siiski just ekstreemsetes olukordades.
Minu jaoks tähendab äärmuslikkus seda, et ma teen kõike täieliku pühendumusega tegevuse loogilise lõpu või katkemiseni. Tegelikult ei suuda ma ette kujutada pühendumust, mis ei oleks äärmuslik. Kuidas näeks välja armastus, mis ei ole äärmuslik. Kas on võimalik natuke armastada? Mida see tähendab, kui sa armastad, aga mitte täielikult, totaalselt? Kuidas sa teed oma tööd, kui sa ei tee seda kogu hingega? Minu jaoks on see sama, kui sõita autoga ja vajutada samaaegselt nii gaasi kui pidurit. See ei ole hea autole ja hävitab kogu sõidurõõmu. Kui ma olen otsustanud kuskile sõita, siis ma vajutan pidurit ainult siis, kui see on hädavajalik selleks, et teekond saaks turvaliselt valitud suunas jätkuda.
On mitmeid põhjuseid, miks me valime olla mõõdukad. Tõenäoliselt on kõige olulisem põhjus vajadus säilitada psühholoogiline turvalisus. Täieliku, äärmusliku pühendumuse korral kaotab inimene end sellesse, millele ta on pühendunud. Olgu selleks, töö, hobi või armastatu. Miski on tema jaoks olulisem ja suurem kui ta ise. Julgemad meist on ehk täielikku pühendumust kogenud ja teavad selle kogemuse ilu ja valu. See on meeletult ilus – seni kuni ta kestab. Kui aga juhtub, et olukord lõppeb – sa kaotad töö, haigestud, suhe laguneb – oled sa täielikus segaduses. Sa oled kaotanud oma elu mõtte. Sel hetkel võib tunduda, et oleks siiski pidanud ennast natuke rohkem „hoidma“. Püüdma hoiduda äärmuslikkusest. Sellised mõtted on arusaadavad, aga ekslikud. Ainus tegelik probleem seisneb selles, et sa ei mõista veel täielikult, et kõik kogemused elus on kaduvad. Ka need kõige ilusamad. Olles kord õppinud nii pühenduma kui lahti laskma, hakkab elu sinus voolama nagu võimas jõgi. Sa kurvastad ehk vaid korraks, kui tuttavad kaldad on jällegi seljataha jäänud ja juba sa liigud uute kogemuste ja avastuste poole. See võib tunduda pinnapealse triivimisena, kuid ei pruugi sugugi nõnda olla. Igal hetkel on võimalik olla sellele hetkele täielikult pühendunud ning kui järgmine hetk kannab elu sind teise kohta, teiste inimeste ja tegevuste juurde, siis oled sa jällegi täielikult pühendunud. See ei tähenda, et sa loobud oma eesmärkidest ja soovidest kergekäeliselt. Kuid see tähendab, et kui miski on tõesti lõppenud, siis teed sa kõik endast oleneva, et seda aktsepteerida ja eluga edasi minna.
Äärmuslikkus ei pruugi väljenduda välises tegutsemises või olukordades. Päriselt oluline on vaid sinu kogemus – kõigis olukordades peaks see olema nii intensiivne ja täielik kui vähegi võimalik. See tähendab äärmuslik! Vaid sellisel moel elades saad sa elus edasi liikuda. Kogemus täielikult omandatud, emotsionaalsel, mentaalsel ja füüsilisel tasandil, toimub loomulik edasiliikumine uute kogemuste poole. Selline areng ei nõua pingutust, vaid toimub loomulikult. Sealjuures ei kehti intensiivsuse ja täielikkuse tingimus vaid positiivsetele kogemustele. Tihti on halvast harjumusest või mustrist vabanemiseks tarvis nö põhjas ära käia. Kes on kord põhjas käinud, see teab, et seal on jalgealune kindel. Sa mõistad, kuhu sa oled oma valikutega jõudnud ja on selge, et sa ei soovi sellesse kohta kauemaks jääda. Mina olen oma elus kogenud nii võimsaid kõrghetki kui julmasid sügavikke ning seetõttu tean – nii kõrgustes kui sügavustes avanevad uksed teispoolsusesse, millele ligipääs võib kuldsel keskteel käijale jääda pikaks ajaks vaid kaugeks unistuseks.
© Kristi Liiv