Teada, tähendab vastutada

Olles viimased 10 aastat oma sisemaailma avastamisele pühendanud, olen kohati täiesti hämmingus kui tabu on meie ühiskonnas kõik inimese sisemaailma puudutav. Nii palju on ehk asi arenenud, et mingi osa inimestest siiski otsib viimases hädas psühholoogilist või psühhiaatrilist abi. Kindlasti on endiselt veel väga palju neidki, kes kannatavad vaikides. Nende seas on kindlasti ka palju neid, kes pole psühholoogilit või psühhiaatrilt loodetud abi saanud. Selline olukord on igati arusaadav, kuna ühiskonnas tervikuna on väga kaua kehtinud kirjutamata reegel mistahes normist kõrvalekallete suhtes – ära märka, ära räägi! Kõik inimese tervist puudutavad teemad, sh eriti vaimne tervis, on olnud täielik tabu. Miks on see ometi nõnda kujunenud?

Kõige lihtsam on süüdistada asjaolusid, oma päritoluperet või ühiskonda ja öelda, et nii see lihtsalt on. Oma sisemaailmaga ei tegeleta ja ammugi ei arutata oma sisemuses toimuvat pikemalt kellegi teisega. Kes ehk suures julguses on võtnud vaevaks mõnikord suud paotada, on tõenäoliselt saanud vastuseks umbuskliku pilgu või soovituse mitte ülemõelda, tegeleda millegi muuga. Enda hõivamine kõikvõimalike väliste tegevustega on sotsiaalset vägagi aktsepteeritud viis oma sisemaailmast „üle saada“. Ja tõepoolest – mõnedeks aastateks või isegi eludeks võib see olla nö lahendus. Kui nüüd keegi ühel hetkel siiski võtab julguse rindu ja hakkab ennast süvitsi uurima, mitte lihtsalt selleks, et mingit välist eesmärki saavutada, vaid selleks, et iseennast tunda, võib ta ühel hetkel mõista, et sellel tegevusel on väga tõsised tagajärjed. Mingil hetkel hakkab igal eneseavastajal jalg värisema ja tekib tahtmine kannapealt ümber pöörata. Olles midagi enda kohta teada saanud, ei ole enam võimalik seda unustada. Need teadmised, mis tulevad sinu sisemusest, on igavesed ja absoluutsed. Need ei ole kellegi arvamus või õpikutarkus, mille osas on võimalik unustamine või ümbermõtlemine. Ja teadmisega kaasneb vastutus. Ma polnud paar aastat alkoholi tarbinud, kui hakkasin kogema spontaansed ja väga raskeid pohmelusi – käte ja näonaha kuivus, meeletu janu, võimetus midagi süüa, imelik tunne peas, emotsionaalne kass. Kõik täpselt nagu päris! Ometigi polnud ma juba aastaid tilkagi alkoholi joonud. Mulle sai väga selgeks, et iga tilk alkoholi on kuritegu minu enda vastu. Tegu toime pannes me ei näe ja ei taju selle kuriteo mõõdet. See ei ole lihtsalt süütu meelelahutus, mis aitab sul väsitavast päevast lõõgastuda. See on iseenda vaikne mürgitamine kõigil tasanditel. Tõenäoliselt kohtub iga teine inimene oma sisemisel teekonnal viinakuradiga, nii et ole selleks valmis!

See oli vaid üksainus näide. Mida iganes sa iseendas avastad, sellest saab sinu tõde, mille ignoreerimine on väga väga raske. See on tõde, mida sa tunned iga oma keha rakuga. Ja teada, tähendab vastutada. Kui lihtne on rikkuda reegleid, kui sa neid ei tunne! Kuid teades, milliseid kahjusid sa iseendale oma käitumisega põhjustad, ei ole enam lihtne vanamoodi jätkata. Just seetõttu ei soovi me iseendasse vaadata – me kardame saada teada tõde, kuna sellega kaasneb vastutus ja vajadus muutuda. Inimesed soovivad leida otseteed taevasse, kus Jumal ise meid enda hoolde võtaks, ilma et tuleks oma valikute ja tegude eest vastutada. See ootus on mõistetav, aga ei vii sind sammukestki jumalale lähemale. Aga ei tasu heita meelt! Kuigi sinu avastused enda siseilmas toovad kaasa vastutuse, ei pea sa seda koormat mitte üksi kandma. Kõrgemad jõud ise tulevad sulle appi, kui sa oled otsustanud käia Tõe teed. Oma nõrkustes ja vales oled sa üksi, oma Tões ja tugevuses kõnnib sinu kõrval Looja ise.

© Kristi Liiv

Kui sul on teema või küsimus, millest ma võiksin kirjutada, siis anna sellest märku liivkristi@gmail.com või FB kaudu!

×
×

Cart