Suhete võlu ja valu

Igaüks, kes on julgenud armastada, teab, et igal intiimsuhtel on kaks poolt – ilus ja lummav ning kole ja valulik. Tavaliselt algab kõik nagu muinasjutt, mõnda aega saad sa nautida turvalisuse ja õnnetunnet, mida lähisuhe justkui tingimusteta pakub. Ühel hetkel hakkab aga turvatunne hajuma ja tavaliselt süüdistataks selles oma partnerit – et viimane pole piisavalt tähelepanelik, ei hooli enam.

Tegelikult ei pea võlu asendumine valuga tähendama suhte lõppu. Tuleb vaid endale teadvustada, et minu valu on minu oma ja mina vastutan enda valu eest ise. See idee tundub teoorias väga mõistlik ja vastuvõetav, praktikas ei suuda me aga tihti teise süüdistamise nõiaringist välja murda. Seetõttu tuleb seda valu esile kerkimisel endale korrutada nagu mantrat – see on minu valu, see on tekkinud minus ja mina vastutan selle valu eest. Kui nüüd natuke edasi mõelda, siis oma kaaslase süüdistamine ja temalt hoolitsuse nõudmine ei vii ju nii või naa oodatud tulemuseni. Pigem viib see veelgi suurema teineteisest võõrandumise ja viimaks tõenäoliselt ka lahkuminekuni. Seega on tegelikult vaid üks väljapääs – pakkuda ise endale tuge ja armastust, mida me vajame.

Tihti tekib aga tunne, et ma ju ei oska ega suuda oma valuga toime tulla. Kui sa oled vaimsel teel juba edasijõudnud, süüdistad sa tõenäoliselt oma valus iseennast, mitte teisi. Sa võid enda peale isegi vihane olla, et sa oled nõrk ja abitu oma emotsioonide ees. Sa ei suuda veel oma tundeid aktsepteerida. Üheks tavapäraseks viisiks olukorrast välja tulla, on oma emotsioonide allasurumine. Seda võib teha toore tahtejõuga, asendustegevuste leidmisega või meelemürkide abil. Ilmselt on enamus meist ühte või lausa kõiki neist abinõudest ka kasutanud. Vältimise teed minnes jõuame ükskord olukorda, kus oleme sisemiselt surnud. Meie võime tunda ja oma tundeid väljendada muutub aina piiratumaks, kuna igasugune spontaansus ja otsekohesus ähvardab vallandada allasurutud tunnete laviini. Lisaks hakkavad allasurutud emotsioonid põhjustama esmalt psühhosomaatilisi ning viimaks ka füüsilisi tervisehäireid.

Olles kogenud, et emotsioonide allasurumine ei ole lahendus, satud sa tõenäoliselt suurde vaimsesse kriisi. Sa tunned, et oled väljapääsmatus olukorras – sa oled kaotanud lootuse leida abi väljastpoolt ja ei tea veel, et sinus endas on oma emotsioonide tervendamise võime. Valu paistab olevat elu lahutamatu osa. Tegelikkuses oled sa juba jõudnud ukse juurde, mis viib tõelise lahenduseni.

Aktsepteerides elu reaalsust sellisena nagu see on, avaneb miski sinu teadvuses kõrgemale perspektiivile. Endalegi ootamatult võid sa ühel hetkel tunda, et olgu, ma suudan oma valuga elada. Osake sinust on saanud täiskasvanuks ja sa oled võimeline ise enda eest hoolt kandma. Sa oled liikumas suurima võimaliku vabaduse ja õnne poole, mis ei sõltu mitte millestki ega kellestki. Pärast kogu seda südamevalu ja kõiki neid hingepiinu on juba ainuüksi õhkõrn lootus, et teistsugune elu on võimalik, justkui jumalik kingitus.

© Kristi Liiv

×
×

Cart