Tihti saavad just hobidest need tegevused, mis aitavad inimesel elust rõõmu tunda. Täiskasvanu elus võib hobi olla ainus vabatahtlik tegevus, millel ei ole otsest praktilist eesmärki. Sellisena lisab mistahes hobi inimese ellu hoopis teise kvaliteedi – võimaluse eneseteostuseks väljaspool oma kohustuste täitmist. See annab inimesele võimaluse püüelda millegi poole ilma välise surveta, lihtsalt omaenese rõõmuks.
Seega on hobidega tegelemine üsna sarnane inimese püüdlustega vaimse arengu vallas. Ühiskonna silmis pole vaimsel arengul mingit väärtust. Keegi ei uuri ega tunne muret, kas sa oled viimasel ajal arenenud või mitte. Pigem hakkavad sind ümbritsevad inimesed tundma muret, kui sa oled muutuma hakanud. Kuigi keskaeg tundub olevat kauge mälestus, tajub suur osa inimesi igasugust mittepraktilist tegevust siiski kahtlase nõiavärgina.
Heidame nüüd aga pilgu psühholoogilistele põhjustele, miks inimesed ühe või teise hobi valivad. Kõige lihtsam vastus on, et soovitakse oma vaba aega huvitavalt sisustada. Tõepoolest, osa inimesi võib oma hobidega tegeleda lihtsalt aja surnukslöömiseks. Samas kui sa oled oma hobi suhtes tõeliselt kirglik, siis tõenäoliselt on valitud tegevusel sügavamad vaimsed ja psühholoogilised põhjused.
Iga süsteemne tegevus, eriti kui see on vabatahtlik, mõjub inimesele rahustavalt. Korduvad tegevused, liigutused ja mõttekäigud loovad teatud turvatunde. Just seetõttu soovitatakse psüühikahäirete all kannatavatel inimestel leida endale hobi, mis pakuks mõõdukat vaimset ja füüsilist pingutust.
Ja tõepoolest – edu korral kujuneb hobist inimesele justkui kark, millele toetudes õpib ta uuesti oma elu kontrollima. Näiteks on paljud sõjaveteranid leidnud posttraumaatilise stressiga toimetulemisel abi õmblemisest ja tikkimisest. Sõjatraumaga inimesed kannatavad pideva ärevuse all ja seetõttu ei suuda nad tihti ka sotsiaalsete suhetega toime tulla. Käsitöö annab võimaluse oma killustunud sisemaailmast värviliste kangaste ja niite maailma põgenemiseks. Lisandub rõõm oma loomingulise protsessi tulemusest ja läbi oma hobi leitakse ehk ka viise, kuidas jälle teiste inimestega suhtlema ja suhestuma hakata. Seega võib hobidel olla inimese vaimse tasakaalu taastamisele tugev positiivne mõju.
Kui nüüd siseneda vaimse arengu mõõtmesse, siis on igal harjumusel, sh hobidel, oma varjukülg. Küllap teame me kõik lugusid kuulsustest, kes on joomise või mõne teise pahe kirgliku sporditegemise vastu vahetanud. Ühe sõltuvuse vahetamisel teise vastu võib küll olla teatav positiivne mõju kehale ja psüühikale, aga kõrgemas vaates on olukord jäänud muutumatuks – inimene on sõltuvuses. Kui nüüd vaadata igasuguse kirgliku tegevuse põhjuseid, siis on selle taga inimese psühholoogiline rahutus, ärevus. See ei ole oletus ega teoreetiline hüpotees. Selgitamaks välja, kas tegemist on sõltuvusliku tegevusega, piisab vaid sellest, kui püüate mõneks ajaks, nt 2 kuuks, oma meelistegevusest loobuda. Kui hobiga mittetegelemine põhjustab ärevust ja ebamugavus, on selge, et tegevuses on teatav sõltuvuslik komponent, mis aga ei tähenda, et tegevus iseenesest oleks vale või kahjulik. Igasugune keha ja vaimu treenimine muudab inimese võimekamaks nii maiste kui vaimsete väljakutsete ületamisel.
Seega teatud eluperioodil võivad hobid inimese elus ja arengus väga olulist rolli mängida. Ühel päeval saabub aga hetk, mil on aeg kark nurka visata ja õppida jälle iseseisvalt liikuma. See ei tähenda, et tuleks oma meelistegevusest igaveseks võõranduda. Küll aga tuleb sul tõenäoliselt läbida iseseisvumisperiood, mille vältel tunned oma hobi suhtes ehk isegi põlastust. See on justkui puberteediiga, mil vanemad tunduvad kõige vastikumad inimesed maailmas. Teatav viha ja vastupanu on loomulikud reaktsioonid, mis aitavad sõltuvussuhet lõhkuda. Pärast edukat „lahkuminekut“ on aga võimalik suhted uuel ja vabamal viisil taastada.
See protsess ei ole lihtne, kuna reeglina on inimene oma hobidega väga tugevalt samastunud. Selle samastumise lõhkumine on valus protsess, mis võib tunduda äärmiselt ebaõiglasena. Olles suutnud ennast sõltuvusest vabaks rebida, ootavad sind ees rännakud oma sisemaailma, kus sa viimaks kohtud oma ärevuse ja rahutuse põhjustega. Olles loobunud sümptomite mahasurumisest, oled sa valmis ja võimeline ennast kõige sügavamal võimalikul viisil tervendama.
© Kristi Liiv