Ilmselt on enamus meist puutunud kokku hetkel väga populaarse ideega, et igas olukorras tuleks kuulata oma südame häält. Kuigi seda enamasti otseselt välja öelda, kaasneb sellega soovitus heita mõistuse hääl kõrvale. Aga kas siis tõesti on võimalik oma sisemust avastada vaid oma tunnete järgi toimetades või on siiski mingi võimalus ka oma mõistust ja mõttemeelt kasutada?
Liigne mentaalne aktiivsus on kujunenud tänapäeval üheks tõsisemaks psüühikahäireid põhjustavaks teguriks. Ärevushäired, keskendumisraskused, kinnisideed ja sundmõtted on vaid tagasihoidlik loetelu kannatustest, mida hüperaktiivne mõttemeel võib inimesele põhjustada. Oluline on siinkohal mõista, et mõttemeel iseenesest ei ole halb. Probleeme tekitab see, kui inimene end täielikult mõtete virr-varri ära kaotab. Kusjuures pole mingit vahet, kas mõtted on positiivsed (maania), negatiivsed (depressioon, ärevus) või lihtsalt korduvad (sundmõtted) – kõik need häired on mõttemeele ebaloomuliku toimimise väljendused.
Kuna kõik meditatsioonid ja vaimsed praktikad on suunatud mõttemeele ületamisele, seisab tänapäeva intelligentne inimene peaaegu võimatu ülesande ees. Ainuüksi mõte mõteteta seisundist võib kutsuda esile hirmu ja ärevust, kuna see on meile täiesti võõras ja mõistetamatu seisund. Kuna kogu meie elu on rajatud mõtetele ning kõike toimuvat tõlgendame läbi mõtete, siis võib olla väga raske oma mõttemeelt rahustada, ammugi siis täielikult tähelepanuta jätta (mis on meditatiivne seisund). Seetõttu oleks ehk mõistlik alustada oma mõtete aeglustamisest (igapäevane jalutuskäik, hingamisharjutused, tegelemine loomade või väikeste lastega, regulaarne tööst puhkamine), misjärel võib osutuda võimalikuks oma mõtteid ka kriitiliselt hinnata – kas kõik meie mõtted on ikka nii ratsionaalsed ja tõesed kui nad tunduvad? Me oleme harjunud oma mõtteid väga tõsiselt võtma, aga pärast mõningast jälgimist võid jõuda üllatava avastuseni, et enamus sinu mõtetest on täielik jamps. Olgu need siis lihtsalt automaatselt ilmuvad korduvad mõtted või siis negatiivne sisekõne, mis halvustab kas sind ennast, teisi või eriti õnnetul juhul mõlemaid. Positiivsed mõtted teevad mõtleja olemise küll ajutiselt mõnusaks, kuid varem või hiljem toob elu olukorra, kus unistaja roosad prillid purunevad.
Seega ei ole mõistlik kasutada mõttemeelt oma reaalsuse loomiseks. Probleem on selles, et sa loodki Oma reaalsuse, mis eksisteeribki ainult sinu peas ja on seetõttu väga haavatav ja eraldatud. Õige oleks mõttemeelt kasutada tõelise kõikehõlmava reaalsuse avastamiseks. Selleks tuleb sukelduda oma sisemusse ja leida sealt üks tõeliselt suur küsimus. See võib olla mistahes küsimus, mis sulle praegusel eluhetkel kõige enam korda läheb. Seejärel tuleks see küsimus võimalikult konkreetselt sõnastada ja hoida seda küsimust oma mõtetes nii sageli ja kaua kui võimalik. Olles leidnud oma küsimuse, tuleb hoiduda kiusatusest ise oma küsimusele vastata. Erinevate vastusevariantide vahel kaalumine ja nende analüüsimine on filosoofia pärusmaa, aga kui sa oled päriselt vastusest huvitatud, siis sa seda teed ei lähe. Sinu roll piirdub küsimisega, vastus peab tulema nö kõrgemalt. Ilmselt on enamus meist aeg-ajalt juhuslikult kogenud mingit laadi taipamist (insight), mis ei olnud ratsionaalse mõtteprotsessi tulemus. Just seda laadi sisekaemus avab ukse teistsugusesse maailma, kus mõttemeel ei ole pidevalt analüüsimise ja otsuste tegemisega ülekoormatud.
Kuigi tundub, et ülemõtlemine on tänapäeva paratamatus, millest ei ole kellelgi pääsu, on järjepideva töö tulemusena siiski võimalik end sellest piinavast orjusest vabastada. Sealjuures pole mingit vajadust muutuda emotsionaalseks ja impulsiivseks lillelapseks. Tuleb vaid õppida oma mõttemeelt õigesti kasutama – see on küsimuste esitamiseks, mitte vastamiseks.
© Kristi Liiv
https://draakonjadelfiin.ee/kristi-toetuba/