Paljud vaimsele arengule pühendunud inimesed kalduvad olema väga vastutulelikud, sõbralikud ja usaldavad. Neid väärtusi toob voorustena esile ka kristlik traditsioon ja paljud teised usundid. Täielikku vägivallatust ja headust propageeritakse aktiivselt ka läbi ühiskonnas aktuaalsete teemade nagu taimetoitlus, keskkonnakriis, abordiküsimus ja vähemuste õigused. Kuigi eesmärk on üllas, on liigne headus ja positiivsus samamoodi tasakaalutu olek nagu ükskõiksus, pahatahtlikkus ja pessimism.
Kõrgemast perspektiivist vaadatuna ei jaotu olukorrad, inimesed ja tegutsemisviisid üldse headeks ja halbadeks. On ainult intelligentsed, olukorrale vastavad tegutsemisviisid ja mitteintelligentsed, olukorrale mittevastavad tegutsemisviisid. Lisaks saab iga inimene elule reageerida vaid oma võimete tasandilt. Seega ei ole õige tegutsemisviis kahele erineval arengutasandil inimesele sugugi üks ja seesama. Samuti ei pruugi sinu eilne teguviis olla täna enam sinu jaoks kohane. Mõõdupuuks oma tegutsemise üle otsustamisel saab olla vaid iga inimese enda sisetunne. Tegutsedes oma parimate võimete kohaselt pead sa küll pingutama, kuid selle pingutusega kaasneb sügav rahulolu ja teadmine, et oled talitanud õigesti.
Inimeste jaoks, kes kalduvad olema kogu hingega pühendunud oma abikaasa, laste või tööandja teenimisele, võib olla suureks väljakutseks oma hea inimese identiteedist lahtilaskmine. Eneselegi teadmata teenivad nad oma headusega kurjust, kes aplalt nende teeneid ära kasutab ja tõenäoliselt selle eest isegi tänulikkust üles ei näita.
Varem või hiljem tuleb vaimsel teel käijal õppida oma „hambaid näitama“, olukordades, kus saamine ja andmine ei ole tasakaalus või sinu õlgadele püütakse lükata võõraid kohustusi. Sellistest olukordade vältimine või neist põgenemine ei ole lahendus. Lahendus saab olla vaid oma sisemise mustri murdmine. Tõenäoliselt tuleb selleks silmitsi seista identiteedikriisiga ja sisemiste hirmudega, mis ütlevad sulle, et sind hüljatakse, kui sa ei ole „hea“.
Liigse headuse juured võivad peituda hülgamise hirmust veelgi sügavamal. Läbi paljude elude oleme me kõik olnud tunnistajaks sõdadele ja vägivallale, mis on meisse jätnud sügava vastumeelsuse agressiivsuse ja konfliktide vastu. Iga konflikt võib meid psühholoogiliselt tagasi lahinguväljale viia ja see on miski, mida oleme valmis kõiki vahendeid kasutades vältima. Kuid vältimine ei ole kunagi lahendus. Lahendus on oma sisemiste haavadega silmitsi seismine ja oma käitumismustrite muutmine olukordadele vastavaks. Igale abivajajale ei ole vaja appi tormata. Mäletan selgelt, kuidas kord uisutamas olles nägin, et ühel lapsel on uisupaelad lahti tulnud, aga otsustasin, et ma ei lähe neid kinni siduma. Seal samas kõrval pingi peal istus tema saatja ninapidi telefonis. Tundsin, et olen talitanud õigesti. Loomulikult oli see vaid pisike täpike sel pikal liigsest headusest vabanemise teekonnal.
Elades maailmas, kus on palju võimuahneid inimesi, kes aplalt häid inimesi ära kasutavad, ei ole konflikti vältimine väga paljudes olukordades adekvaatne käitumine. Soovin sulle julgust valida alati kõige mõistlikum tegutsemisviis, isegi kui see tekitab sinus hirmu ja toob kaasa kellegi pahameele! Vaid nii saad sa tundma oma tõelist olemust, mis ei lähtu oma tegudes hirmust, vaid elab igaveses vabaduses.
© Kristi Liiv