Nii mõneski mõttes nõuab vaimne teekond risti vastupidist lähenemist kui väline materiaalne elu. Kui väljaspool on võimalik saavutada nii mõndagi oma tahte pealesurumise ja aktiivse tegutsemisega, siis inimese sisemaailmas on need vahendid paremal juhul kasutud, aga sageli lausa kahjulikud.
Asja teeb veelgi keerukamaks asjaolu, et sisemine passiivsus ei tähenda, et inimene peaks muutuma ka väliselt passiivseks. Tegelikult on vägagi edukalt võimalik olla oma sisemaailmas passiivne tunnistaja ja välises maailmas aktiivne tegutseja.
Aga sisemise passiivsuse saavutamiseks, mis on meditatsiooni tegelik olemus, on üks asi, mida saab ja tõenäoliselt tuleb paljudel teha. See on aktsepteerimine. See on ainus asi, mida sa saad oma sisemaailmas iseenda heaks teha. Kõik muu tuleb juba passiivsest mitte-tegutsemisest, lihtsalt olemisest.
Mida aktsepteerimine tähendab? See tähendab, et sa lõpetad teadlikult oma sisemise reaalsusega manipuleerimise. See tähendab, et kui sa oled kurb, lubad sa endal kurb olla. Sa ei pea seda kuidagi väljapoole elama ja teistele demonstreerima. Piisab sellest, kui sa sisimas lubad endal tunda, mida sa parajasti tunned. Aktsepteerimine tähendab ka oma mõttevoogude, hirmude, ärevuste ja viha tunnistajaks olemist. Algul on see väga raske, kuna oleme harjunud oma sisemaailma vältima, manipuleerima või alla suruma. Raskeks teeb aktsepteerimise see, et me intuitiivselt arvame, et kui me midagi aktsepteerime, siis jääb see meie ellu igaveseks muutumatuna püsima. Miski ei ole tõest kaugemal kui see uskumus. Reaalsuses on kõik pidevas muutumises ja selle loomuliku liikumise pidurdamisel me sekkume asjade loomulikku kulgu ja põhjustame endale lõputult kannatusi.
Reaalsuses tuleb iga mõte või tunne just siis kui ta parajasti tuleb ja olles leidnud tunnistaja inimese teadvuse näol ta lahkub niisama kiiresti ja kergelt kui tuli. See on elu ise oma loomulikus voolus. Kuid inimene on seda loomulikku voolu läbi paljude elude rikkunud ja seetõttu ei ole tagasitee sisemaailma normaalse toimise juurde niisama lihtne. Lisaks praegusel hetkel tekkivatele mõtetele ja tunnetele on igas inimeses terve ookean alla surutud või moondunud mõtteid- ja tundeid. Midagi pole teha. Tuleb alustada just sealt, kus sa parasjagu oled.
Kui sa juba praktiseerid üht või teist meditatsioonivormi, või lihtsalt võtad iga päev pool tunnikest üksinda vaikselt istumiseks, siis just see on õige hetk hakata aktsepteerimist harjutama. Meditatiivne seisund ei kipu iseenesest tekkima lihtsalt sellest, et oled õppinud üksinda silmad kinni istuma. Mõtete ja tunnete voog jätkub ja see on täiesti loomulik. Nüüd vaata oma mõtteid ja tundeid võimalikult teraselt ja püüa mitte anda hinnanguid. Lihtsalt vaata. Lõdvestu. Naudi seda suurt segadust, mis sinu sees oma elu elab. Mida enam sa oma sisemisest kaosest teadlikuks saad, seda enam võib tekkida kiusatus sekkuda – kord majja lüüa. Sa võid seda proovida. Ilmselt proovidki. Aga varem või hiljem tuleb sul oma lüüasaamist tunnistada. Sellest sisemisest kaosest võimsam on ainult sinu teadlikkus, kõrgem intelligentsus, mis ei tegutse aktiivselt, vaid väga passiivselt. Sinu ainus roll selle sisemise korratuse likvideerimisel on enda sees toimuva aktsepteerimine.
© Kristi Liiv