Kõlab ehk jaburalt, aga me kõik kardame olla vägevad ja võimsad. See pole justkui inimesele kohane. Oleme ju ikkagi kõigest inimesed! Olles tänaseks oma kümmekond aastat mediteerinud, ei taju ma inimeseks olemist enam sugugi tühise ja enesestmõistetavana. Minus on sügav austus iga inimhinge vastu, kuna ma tean omast kogemusest, mida see tähendab.

Inimesena sündimine on täielik ime! See maailm on risti vastupidine vaimsele maailmale, kust kõik hinged tulevad ja kuhu nad pärast surma tagasi pöörduvad. Sellest ka suur segadus ja inimeseks olemise raskus. Kes julguse kokku võtab ja natukenegi ausalt elule otsa julgeb vaadata, mõistab, et see kõik on lihtsalt jabur. Sa sünnid, oled esimesed kümme aastat oma elust täiesti vastutustundetu olend, kelle eest teised peavad hoolitsema. Seejärel algab puberteediiga, mil sinuga toimuvad täiesti uskumatud ja arusaamatud asjad nii psüühikas kui kehas. Sellele lisaks tajud sa järsku end teistest eraldi olevana ja pead toime tulema iseenda füüsiliste vajaduste rahuldamisega. Seejärel algavad selle ühe ainsa ja õige otsingud, kes aitaks sul oma üksindusest ja eluraskustest üle saada. Korraks ehk tundub, et oledki üksinduse ületanud, aga õige pea taipad, et üksindus pole kuhugi kadunud ka siis, kui sa elad oma igapäevast elu koos partneri ja lastega. Alati on sinu elus midagi puudu ja midagi üle. Lisaks pidev võitlus oma kehaga – väsimuse, välimuse ja haigustega. Ehk oled sa elu jooksul leidnud endale mõne tegevuse, mida tõeliselt naudid, kuid tõeline olemise kergus ja elu mõte jääb siiski tabamatuks. See kõik on täiesti mõistetav, kuna inimese tõelise loomuse jaoks on füüsiline maailm täiesti võõras paik. Aga nii paradoksaalne kui see ka ei oleks, suudad sa end siin maailmas tõeliselt mugavalt tundma hakata alles siis, kui sulle on meenunud sinu tõeline kodu.  

Teatud ohvrimeelsus on omane peaaegu kõigile inimestele. Suudad sa kujutada ette, et sa pole mitte kunagi väsinud? Et sa ei tunne end mitte kunagi üksikuna? Et sa tunned end alati armastatu ja vajatuna? Ka siis kui sa oled täiesti üksi. Et sul pole ühtki vastuseta küsimust? Enamus meist on leppinud oma füüsilise nõrkuse, teadmatuse ja vaimse üksindusega koos kõige selle juurde kuuluvaga. See tähendab valmisolekut ennast oma lähedaste või töö nimel pidevalt ohverdada, tarvitada alkoholi või teisi meelemürke, lüüa aega surnuks teleka ees vedeledes. Ka pidev oma vaimse või füüsilise tervise eest hoolitsemine on tegelikult vaid oma nõrkuse altari teenimine. Terve inimene ei pühenda oma elu tervise eest hoolitsemisele. Terve inimene on loov, enesekindel ja armastav ning ei pea igapäevaselt ei oma vaimse ega füüsilise tervise eest hoolitsema. Loomulikult võib elus olla perioode, kui sul tuleb enda või kellegi teise füüsiliste nõrkuste või hingehaavadega tegeleda. Kuid seda tehes on oluline märgata, kas sa oled oma nõrkustega samastanud, mis tähendab, et ühelt poolt sa justkui soovid neist vabaneda, aga samas ka mitte. Tegelikult on sul hirm oma nõrkustest ilma jääda, kuna nendest on moodustunud suur osa sinu isiksusest. Ja mis on nõrkuse alternatiiv? Kes ma olen, kui ma ei ole nõrk ja abitu? Sügaval sisimas me kardame tugevust ja jõudu. Raske on isegi mõista miks, aga võib aimata, et nõrgana pälvid sa teiste kaastunde ja toetuse, tugev peab seisma üksi oma enese kahel jalal. Lisaks seostub tugevus enamusele meist jõu ja võimu kuritarvitamisega. See on maailma ajaloo pärand, millest ülesaamiseks pead sa õppima tajuma oma tegelikku jumalikku loomust, mis ei tunne ei nõrkust ega üksindust.