Igas eluolukorras on meil alati mitmeid valikuid. Kui tihti me valime kõige lihtsama väljapääsu, selle asemel, et käituda nii nagu vaja? Keerulistes ja potentsiaalselt konfliktsetes olukordades on probleemi ignoreerimine alati kõige lihtsam väljapääs. Kuid see on vaid ajutine väline lahendus, mis tegelikkuses õõnestab inimese sisemist tõelist heaolu.

Kui keegi püüab nüüd peituda selle taha, et ta ei suuda head ja valet eristada, siis tuleks endale korraks väga tõsiselt otsa vaadata. Sisimas teab juba väike laps, mis on õige ja mis vale käitumine. Aga kui valele käitumisele ei järgne karistust või vähemalt mõõdukalt ebameeldivat tagajärge, õpib laps, et vale käitumine viib kõige otsemat teed pidi soovitud eesmärgile. Olgu siis eesmärgiks tähelepanu, kontroll täiskasvanute käitumise üle või ihaldatud mänguasi.

Paraku aktsepteerib enamus meist liiga tihti valet käitumist lihtsalt selleks, et mitte probleeme „juurde tekitada“. Väärkäitujale saadab see aga selge sõnumi – minu taktika töötab! Isegi kõige pisema eksimuse suhtes silma kinni pigistamine paneb veerema lumepalli, mida hiljem on väga raske peatada.

Kui lapsevanemana on lapse korrale kutsumine veel küllaltki iseenesest mõistetav, siis kuidas käitud sa olukorras, kus valesti käitub sinu sõber, kolleeg või ülemus? Kas pigistad silma kinni, et oma nahka hoida või oled valmis astuma välja selle eest, mida Sina õigeks pead?

Minu jaoks selgub inimese tõeline väärtus just sellistes olukordades, kus õige tegutsemise nimel tuleb enda isiklik mugavus ja hetkeline heaolu tahaplaanile jätta. Ehk ei ole suur osa meist oma elus veel sellise olukorra tunnistajaks olnud? Mina olen, ja need hetked on sööbinud minu mällu mingil seletamatult erilisel moel. Nendes hetkes on midagi ülevat, isegi kui kangelase tegutsemisele on järgnenud verised lahingud ja maailmade kokkuvarisemine.

Kes on kord otsustanud teenida oma elus Tõde, mitte iseennast ega kedagi teist, ei saa enam iial teelt eksida. Isegi kui esmapilgul tundub, et tuleb ennast ohverdada, siis õige pea sa näed ja tunned, et oled talitanud ainuõigel ja isegi ainuvõimalikul viisil.

Ajaloolane David Vseviov lõpetas tänase saate „Rännud Kersnaga“ Stalinist rääkides järgmiste sõnadega: „Kui ühiskond nakatub hirmu, muutub ta teovõimetuks“. Me kõik vastutame selle eest, et meie ühiskonnas, ka perekonnas või töökollektiivis, ei pääseks võimule ebaõiglus ja julmus, valetamine ja vassimine. Sa tead, mida pead tegema.