Vaimne areng võib tunduda vastuolulise raketiteadusena, kui läheneda sellele puhtalt teoreetiliselt. Kuidas olla samaaegselt otsekohene ja armastav, väärikas ja alandlik, kiire ja aeglane, passiivne ja aktiivne, paindlik ja tugev? See ei ole ainult sõnademäng. Inimolemus on väga mitmekihiline ja sa ei kujuta praegu ettegi kui palju vastandlikke tundeid ja seisundeid võib sinus üheaegselt eksisteerida. Ilmselt on paljud teist kuulnud ja võibolla ka kogenud, et valu on teatud piirini nauditav kogemus, kuna valuaistingu tekkimisel vabastab keha sellele vastukaaluks naudingut tekitavaid hormoone – justkui valuvaigisteid. Kummalisel kombel on ka kõik teised polaarsused inimeses tegelikult väga lähestikku. Kurbus ja rõõm ei ole teineteisest kilomeetrite kaugusel. Seda, et viha ja armastus käivad käsikäes on ilmselt paljud teist ise kogenud. Kuigi me arvame, et oleme loogiliselt toimivad inimesed, siis tegelikkuses ei ole võimalik polaarsusest põgeneda. Elu ise on niivõrd mitmetahuline fenomen, et kõigil neil vastandite paaridel on siin oma koht ja funktsioon. Ainus võimalus selle ebaloogilise elumänguga toime tulla on leida endas see miski, mis asub väljaspool polaarsusi.

Ka seda väljaspool polaarsust asuvat on vaimses kirjanduses üht ja teist moodi nimetatud ja kirjeldatud – Jumal, teadvus, Kõiksus, Allikas. Kahjuks pole ka siinkohal teoreetilisest lähenemisest mingit kasu. Tuleb leida meetodeid, kuidas seda Kõrgemat oma elus kogeda. Aeg-ajalt võib sulle ka nö juhuslikult teispoolsuse uks avaneda ja sul avaneb võimalus korraks seda teist maailma kogeda. See võib juhtuda täiesti spontaanselt – minu kõige esimene teadlikult mällu salvestunud avardunud teadvuse seisund leidis aset linnaliini bussiga üle Anne kanali sõites. Sel ajal ei teadnud ma avardunud teadvuse seisunditest mitte midagi. Seal lõõtsaga bussis seistes tundsin end korraga väga kergena ja tekkis tunne nagu oleksin mingi piirideta vaimse olendina keskpäevase Tartu kohal hõljunud. Pidasin seda lihtsalt dejavu-laadseks aju vingerpussiks.

Kui nüüd tõsimeelne otsija hakkab liiga aktiivselt otsima võimalusi teispoolsuse toomiseks oma ellu, muutub see varem või hiljem takistuseks kõrgemate seisundite kogemisel. Üheks tänapäeval väga levinud viisiks on psühhedeelikumide kasutamine. Mina selliseid võtteid ei poolda, kuna need ei ole jätkusuutlikud ja kui inimene pole füüsiliselt, mentaalselt ja emotsionaalselt piisavalt (st väga-väga) stabiilne, võivad katsetused psühhedeelikumidega püsivate psüühikahäireteni viia. Kuna vaimne areng on väga pikk teekond, siis tuleb leida meetodeid, mida oleks võimalik kasutada igapäevaselt väga pika aja vältel. Jah, ma usun, et on võimalik kasutada ka nö otseteid, aga nagu eelnevalt juba selgitatud, kaasneb nendega tõsine oht oma psüühilise ja mentaalse struktuuri kahjustamiseks. Teisisõnu – sa võid küll saada valgustunuks, aga sa ei ole võimeline enam füüsilises maailmas efektiivselt toimima.

Tegelikult ei ole vaimse arengu teel käimiseks tarvis midagi enamat kui üht ainust soovi. See peab olema midagi sellist, mis on sulle sinu elus kõige-kõige tähtsam. See peab olema unistus, mille nimel sa oled valmis kõigest loobuma. Kui sa suudad endas leida selle ühe eesmärgi, mis on sulle olulisem kui sinu enda elu, siis oled sa juba õigel teel. Aga see eesmärk peab olema päris. See ei saa olla midagi sellist, mis täna on üks ja homme teine. Võibolla ei oska sa seda täpselt sõnastada. Tõenäoliselt on see midagi sellist, millest sa mitte kellelegi rääkinud ei ole. See on eesmärk, mille sa oled ise endale enne sellesse kehastusse sündimist valinud. Kui sa leiad selle ühe soovi ja teed kõik selleks, nii enda sees kui väliselt, et seda eesmärki saavutada, siis oled sa õigel teel ja kõrgemad jõud avavad sulle kõik vajalikud uksed, mida sa oma enda jõuga iial avada ei võiks. Mida lähemale sa oma eesmärgile liigud, seda sagedamini leiad end avardunud teadvuse seisunditest, kuni ühel hetkel elad sa oma unistuste elu igaveses vabaduses.

© Kristi Liiv