Tihti tundub, et turvalisus oleks justkui kõrgeim väärtus selles ilmas. Püüame end kaitsta ja kindlustada nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt. Rajame endale kodu ja ümbritseme end inimestega, kellelt eeldame, et nad käituvad meiega alati kenasti. Kellel on õnnestunud oma elu turvaliseks luua, see juba teab, et sellises keskkonnas hakkab kiiresti idanema rahulolematuse tunne – soov olla jälle vaba ja kogeda midagi uut. Enamasti aga mõistuse hääl ei luba meil oma turvalisuse vangikongist lahkuda, hoiatades ja ähvardades kaose ja hävinguga. Sellises olukorras inimene kannatab kõige enam, kuna ta on saavutanud kõik, mida ühiskond väärtuslikus peab, aga oma sisemuses ta teab ja tunneb, et see ei ole tõeline elu.
Tõeline elu seisneb julguses võtta riske – mitte mõtlematusest, vaid teadlikult. Ohtlikus olukorras muutub inimene ärksaks, kõik tajud teravnevad ja keha töötab täiel võimsusel. See ongi elu füüsilises kehas oma kõige ehedamal kujul. Ma ei ütle, et peaksid minema teadlikult ohtlikke olukordi otsima. Elu pakub neid isegi piisavalt, kui sa vaid julged oma unistuste poole liikuda.
Aastaid 15 tagasi olin esmakordselt üksinda välismaal – Lõuna-Prantsusmaal. Minu peatuspaiga juurest paistis kõrge mäe tipus väike kirik. Kuna mul oli terve päev vaba aega, otsustasin selle kiriku juurde matkata. Olgu öeldud, et minu senised kogemused mägedega piirdusid Munamäe tippu ronimisega. Leidsin väikese jalgraja viitadega ja hakkasin minema. Ühel hetkel rada lõppes. Olin juba pikalt matkanud ja seetõttu ei tahtnud mitte mingil tingimusel tuldud teed tagasi minna. Valisin välja kõige laugema mäenõlva ja asusin seda pidi üles ronima. Minu suureks üllatuseks hakkas jalgealune järsemate kohtade peal vajuma – mullakiht kaljusel pinnasel oli väga õhuke ja lahtine. Olles seal nõlvakul mõnda aega ukerdanud, jõudsin kohani, kust paistis väike teerajake. Ainus probleem oli, et minu ja teeraja vahel laiutas paari meetrine auk – peaaegu püstloodis vähese taimestikuga kaetud kivisein ja selle all mitu-mitu meetrit võimalikku vabalangemist. Hetkega sain ma aru, mis laadi olukorda ma olin sattunud! Mul tuli valida – kas minna tuldud teed tagasi või hüpata. Tegelikult ma juba teadsin, et ma ei lähe tagasi. Võtsin teadlikult hetke aega, et mõelda läbi halvim võimalik stsenaarium – et ma kukun, murran mõne luu ja vedelen seal metsas tõenäoliselt mõned päevad, enne kui keegi mind leiab. Seejärel vaatasin mõne hetke hindavalt püstloodis seina enda ees ja leidsin sellelt väikese rohumätta, mis asus täpselt õigel kõrgusel ja kaugusel, et saaksin sellele oma jalaga toetuda. Kuna olin juba mitu tundi teel olnud, siis ei olnud võimalik pikemalt mõtlemisele aega kulutada. Tuli tegutseda. Võtsin paar sammu hoogu ja hüppasin ühe jalaga väljavalitud mättale, mis koheselt vajuma hakkas. Surusin end kogu kehaga vastu kaljuseina, hingasin sügavalt sisse ja tõukasin end vajuvalt mättalt lahti. Järgmisel hetkel leidsin end turvaliselt teispool kuristikku. Mind valdas tohutu rahulolu ja õnnetunne, mida on võimatu kirjeldada. Tundsin, kuidas elu müsteerium minu sisemuses lahti rullus. Vaatamata ohtlikule olukorrale, tundsin ma kindlalt, et olin talitanud õigesti jäädes truuks enda valitud teele ja eesmärgile. Peagi jõudsin kiriku juurde ja enne pimedat tagasi ööbimispaika. Miski minus oli igaveseks muutunud. Täna ma tean, et see oli vaid nö soojendusharjutus tõelisse ellu, kus iga päev tuleb mul valida mugavustsooni ja tõelise, ohtliku elu vahel.
Tõeline elu on nagu vesi, mis peab olema pidevas liikumises. Mugavad ja kerged hetked on vaid ajutised peatuspaigad energiavarude taastamiseks, et jälle minna teele ja võtta vastu uued väljakutsed ja seiklused. Elu ei seisne endale maksimaalsete mugavuste loomises, vaid maksimaalses vabaduses – julguses käia oma teed ja võtta sirge seljaga vastu kõik väljakutsed, mis sind sellel teel ootavad. Siinkohal on suurimaks takistuseks meie endi uskumus, et oleme väikesed, väetid ja nõrgad. Usalda, et kui elu on andnud sulle olukorra, annab ta sulle ka jõu ja vahendid sellest väljatulemiseks. See on alati nii.
© Kristi Liiv
https://draakonjadelfiin.ee/kristi-toetuba/