Seoses uuele töökohale kandideerimisega sooritasin hiljuti Tripod vaimse võimekuse testi. Test koosnes kolme tüüpi ülesannetest – keel, matemaatika ja ruumiline mõtlemine. Ausalt öeldes pole ma vist loomuomaselt mitte üheski neist andekas. Algklassides oli mul raskusi kirjatehnikaga. Hiljem, eriti ülikoolis käies, kujunesid mu keelelised võimed suure lugemuse ja kirjutamise toel üsna headeks. Matemaatika koha pealt olen end alati keskmiseks pidanud. Ausalt öeldes pole matemaatika mind lihtsalt mitte kunagi huvitanud. Ometigi õnnestus jällegi ülikoolis biostatika ained A-dele sooritada. Ju mul siis ikkagi mingi võimekus oli aastate jooksul arenenud. Aga ruumiline mõtlemine. Vot selles valdkonnas olen senini täielik äpu. Juba keskkoolis oli joonestamine ainuke aine, mille kodutööd lasin klassivennal raha eest ära teha. Minu aju jaoks olid kõik risttahukast keerukamad ruumilised kujundid täiesti hoomamatu maailm. Eelnimetatud Tripod testi tegema asudes tegin strateegilise plaani, et teen kõigepealt ära matemaatika ja keele ülesanded ja kui aega jääb, üritan ka ruumilise mõtlemise ülesannete kallal pusida. Kuna aega testi tegemiseks oli väga vähe, siis olid tulemused küllaltki ootuspärased – keel ja matemaatika oma eagrupi naistest keskmisest kõrgemad, ruumiline mõtlemine keskmisest madalam tulemus. Kuigi laias laastus jäin oma sooritusega rahule (ja ilmselt ka tööandja, kuna sain töökoha endale), siis just sel aastal on see ruumilise mõtlemise „puue“ mind natuke painama hakanud. Kuidas ma elan ja toimetan siin füüsilises maailmas, kui minu aju ei suuda toime tulla ka kõige lihtsamate ruumilise mõtlemise ülesannetega? Miks see nõnda on?
Minu jaoks ei ole rahuldav vastus, et inimestel ongi erinevates valdkondades erinev võimekus. Kõik võimed on arendatavad ja kui nad ei ole elu jooksul loomulikult mingile tasemele välja arenenud, siis peab sel olema mingi põhjus. Eile õhtul tuttavaga vesteldes avastasin, et tegelikult pole füüsiline maailm mind mitte kunagi päriselt huvitanud. Minu tähelepanu on juba varajasest lapsepõlvest saati olnud enda sisemaailmal – mõtetel, tunnetel, unenägudel, unistustel, suhetel. See maailm on olnud äärmiselt keerukas, täis musti auke, välgusähvatusi ja heledamaid valguslaike. Ja kuna kogu minu tähelepanu on olnud suunatud enda sisemuse mõistmisele ja seal korra loomisele, on arusaadavalt füüsiline maailm tagaplaanile jäänud. Ja kuigi ennist järeldasin, et ma pole vist üheski intelligentsuse valdkonnas loomuomaselt võimekas, siis päris nii see ikkagi ei ole. Minu võimekus on alati olnud suur empaatiavõime, mistõttu tunnen end mugavalt inimestega suhtlemist nõudvates olukordades.
Nüüd siis vaatame, kuidas need erinevad vaimse võimekuse dimensioonid seostuvad elu vaimsete dimensioonidega.
Kuigi enamus end vaimselt arenenuks pidavaid inimesi usub kasvõi alateadlikult, et füüsiline maailm on vähem oluline kui vaimne, siis praegusel hetkel näen ma esimest korda elus olukorda pisut teisiti. Füüsiline maailm ei ole vähem oluline kui vaimne dimensioon. Nii füüsiline kui vaimne on ühe suure terviku osad ja füüsilisse kehasse sündinud inimene ei leia oma elus vaimset tasakaalu füüsilist reaalsust ignoreerides. Kogu inimkogemuse eesmärk on elada loovat elu füüsilises reaalsuses. Küll võib juhtuda, et kui õppetund on edukalt õpitud, siis sa lihtsalt ei tunne enam vajadust siia Maa peale sündida. See on aga teine teema, millele pole hetkel põhjust keskenduda. Praegu peaks iga inimese eesmärgiks olema oma vaimse ja füüsilise loomuse tasakaalustamine.
Üheks suurepäraseks õpetajaks füüsilise maailmaga suhestumisel on loodus. Looduses on kõik ideaalses tasakaalus. Loomad, linnud ja puud ja ei tee probleemi sellest, et nad on sündinud ja peavad surema. Nad elavad oma füüsilist elu vastavalt oma loomusele rõõmsal meelel ja ilma hirmuta. Looduses ei teki moraalseid dilemaasid ka paarilise leidmisest ega saakloomade murdmisest. Elu kulgeb oma loomulikku rada – on võidud, on kaotused, on elu ja on surm. Loodus ei püüa füüsilist reaalsust eitada ega muuta. Just seetõttu on vaimse arengu teel käivale inimesele suureks toeks viibida võimalikult palju looduses. Lihtsalt metsas jalutamine, loomadega tegelemine või oma aias toimetamine loob alateadliku teadmise füüsilise reaalsuse seadustest ja olemusest. Tajudes elu kulgu looduses, tunned kergemini ära ka iseenda elu loomuliku kulgemise tee. Kui tunned end looduses juba üsna mugavalt on ehk aeg ka ise midagi luua. Ehita endale suvemajake või kasvuhoone. Ka muusika, tantsimine, kunst ja kästitöö on loovuse väljenduseks füüsilises reaalsuses. Ära karda eksida. Iga uus algus on täis avastusi ja ootamatusi. Lihtsalt tee see esimene samm füüsilise reaalsuse avastamisel ja sa võid olla kindel, et oled teinud endale ka vaimses plaanis suure teene.
Ära imesta kui füüsilisse maailma sisenemine tekitab sinus kummalisi hirme ja ärevust. Paljude elude jooksul oled sa Maal elades kogenud väga palju emotsionaalset ja füüsilist valu. Sõjad, vägistamised ja reetmised. Need kõik on aastasadu kui mitte tuhandeid olnud füüsilise maailma lahutamatuks osaks. Mitte keegi pole neist puutumata. Praegu on aga õige aeg nendele valudele ja hirmudele otsa vaadata. Nüüd, vaimses mõttes vanema ja targemana, oled sa juba tuttav selle osaga endast, milleni füüsilised kannatused ei ulatu. Ja just sellele osale toetudes, oled sa võimeline andestama kõik, mis on sinuga siin Maa peal toimunud. Sa oled valmis avastama oma loovust selles füüsilises reaalsuses ja elama Maa peal vaba ja õnnelikuna!
© Kristi Liiv