Vaimsest arengust huvitunu peaks pöörama võimalikult suure osa oma tähelepanust iseendale. Taoline uudishimu iseenda suhtes ei peaks olema kantud isiku olulisuse tõestamise eesmärgist, vaid pigem olema teaduslikku laadi – uurija soovib uuritavat nähtust võimalikult hästi tundma õppida. Lõppude lõpuks on ju küsimus selles, kas sa tunned iseennast! Kas sa tead, kes või mis sa selline oled?
Pikka aega võib meil olla endast vägagi lihtsustatud arusaam – olen selliste ja selliste isikuomaduste ja tõekspidamistega inimene. Selline lihtsustatud lähenemine on võimalik vaid küllaltki rutiinse elukorralduse puhul. Niipea kui miski peaks nihu minema, variseb kokku sinu arusaam nii iseendast kui elust. Just eelkõige hirmust psühholoogilise hävingu ees hoiavad inimesed kinni ebatervetest suhetest ja käitumismustritest. Isegi ühiskonnakorralduse tasandil on väga raske muutusi läbi viia, kuna muutused tunduvad lihtsustatud minapildiga inimesele ähvardavad – ma võin enda kohta midagi uut teada saada! Ja alateadlikult inimesed teavad, et see uus ei ole midagi head.. nad teavad, et on kõik oma negatiivsed omadused alateadvusse surunud ja seetõttu on parem teha kõik, et muutusi vältida.
Me kõik oleme seda rada käinud. Kui aga inimene ühel hetkel tunneb, et ta siiski soovib midagi uut, siis tuleb hakata sissejuurdunud käitumismustreid murdma. Esmalt peab tärkama objektiivne huvi iseenda isiku ja olemuse suhtes. Just nimelt objektiivne, teaduslik huvi. Sest sa võid olla kindel, et kui sa ei suuda iseennast objektiivselt jälgida, pöörad sa otsa ringi koheselt kui silmapiirile ilmub midagi tumedat ja koledat. Tõeline uurija aga nõnda ei käitu. Ta aktsepteerib kõiki vaatlusi võrdväärsetena. Ja olles juba mõned kollid oma alateadvusest välja õngitsenud, võib sinust saada tõeline tondipüüdja! Ja mida sügavamale sa kaevud, seda enam sa näed, et sinu kollid ei ole mitte ainult sinu kollid. Need on kogu inimkonna parasiidid, kes saavad eksisteerida ainult tänu inimeste hirmule. Ja mis on hirm? Hirm on jääda häbisse, olla halb, olla alaväärne. Ja need omadused ilmnevad alati vastandina teistele, kes on õilsad, head ja autoriteetsed. Seega jagunevad inimesed headeks ja halbadeks. Kui sa aga oled omaks võtnud objektiivse vaatleja rolli just eelkõige iseenda omaduste suhtes, siis näed sa õige pea, et sinus on olemas nii nö head kui halvad omadused. Ja nõnda samuti on need olemas kõigis teistes. Isiksuslikud erinevused on vaid näilised, pinnapealsed.
Objektiivse enesevaatluse tulemusena taipad sa ühel hetkel, et kogu sinu olemus on ebaisikuline. Kas see, et sinu süda töötab, on isikuline fenomen? Kas sinu hingamine on sinu isiklik asi? Kas sinu hirmud ja rõõmud on tõesti ainult sulle ainuomased? Mida enam sa iseendasse süübid, seda selgemaks sulle saab, et sinu isiklik eksistents on vaid kolossaalne meelepete – mäng, mida mõttemeel armastab mängida. Sinu tõeline olemus on mõõtmatu ja müstiline ebaisikuline Elu, millel puudub täielikult võime ja vajadus tunda hirmu. Isik on aga väike ja haavatav, alatiselt hirmunud mõtte- ja tundekonstruktsioon, mis püsib elus vaid sinu täieliku toetuse ja tähelepanu najal. Harju taandama end objektiivse vaatleja positsiooni ja õige pea hakkab see valelik konstruktsioon lagunema ja nähtavale ilmub sinu tõeline ebaisikuline olemus.
© Kristi Liiv